Autori intervjuu: kui ATH on mängus, nõuab suhe rohkem pingutusi

Vastutuse ebaühtlane jaotumine on väga sage valupunkt – sageli tunneb üks partner, et temast on saanud justkui “projektijuht”. Alustamise raskused, unustamine ja ajaplaneerimise probleemid tekitavad koormust ja arusaamatusi. ATHga partneri emotsionaalne intensiivsus võib viia tugeva tunnete väljendamise ja impulsiivsete tegudeni, mida teisel on raske mõista ja aktsepteerida, kui ta ei tea, kust need pärinevad. Neurotüüpiline partner võib hakata käituma nagu lapsevanem, mis viib suhte tasakaalust välja ning mõjub halvasti ka intiimsusele. Sageli on probleemiks ka meeleelundite ülitundlikkus, mis võib suhteid pingestada, kui sellega ei osata arvestada. Seksuaalsuses tuleb sageli esile vajadus spontaansuse ja uudsuse järele, mis võib samuti probleeme tekitada, kui nendest teemadest ei räägita avatult.

Tavaliseks märgiks on pidevad arusaamatused ja olukorrad, kus kokkulepitud asjad lihtsalt ei toimi, kuigi mõlemal on hea tahe. Võib esineda impulsiivsust, ärrituvust, ülierutust või ootamatuid meeleolumuutusi ilma selge põhjuseta. Sageli on üks osapool pidevalt kurnatud, samas kui teine tõmbub endasse või asub kaitseseisundisse. Igapäevaelu võib olla kaootiline – esineb hilinemist, esemete kadumist või unustatud arveid. ATH võib aga avalduda ka tugeva empaatiavõime ja tundetundlikkusena, mis jäävad varju, kui suhe on pidevalt ellujäämisrežiimil.

Kindlasti on see võimalik ning mitte ainult toimiv, vaid ka väga sügav ja tähenduslik suhe – juhul, kui mõlemad partnerid on valmis õppima ja mõistma, kuidas ATH just nende suhtes toimib. Mõistmine toob suhtesse kaastunnet nii enda kui ka partneri suhtes. Sageli toimub suurim muutus siis, kui ATH lakkab olemast “probleem” ja muutub hoopis millekski, millega koos tegeletakse ja arenetakse. Kui mõlemad saavad teadmisi ja praktilisi tööriistu, kasvab empaatia ning partnerid õpivad jagama vastutust uuel viisil. Nad loovad ühiseid rutiine ja hakkavad teineteise tugevusi uuesti märkama.

Üks paar, kellel oli pikk ajalugu tülide ja eemaldumisega, tuli minu vastuvõtule viimase võimalusena. Mees sai oma ATH-diagnoosi alles täiskasvanueas ja see selgitas paljutki nende suhtes. Nad hakkasid teadlikult harjutama paremat suhtlemist – sõnumite selgust, ajaplaneerimise abivahendite kasutamist ning emotsioonide reguleerimise oskusi. Nad õppisid oma suhet vaatama nagu kahte erinevat raamatut – nagu ma ka oma raamatus kirjeldan. Mõlemad uurisid oma “raamatut”, st oma viisi maailma kogeda ja mõtestada. Seejärel asusid nad koos kirjutama sümboolset ühist raamatut, täiendades, selgitades ja lisades sinna seda, mida kumbki soovis suhtesse rohkem tuua. Hiljem ütlesid nad, et nad ei loonud uut suhet, vaid õppisid üksteist uuesti ja sügavamalt armastama, nüüd juba suurema austusega.