RAAMAT: Kaasaegne juht ei jaga käske, vaid esitab õigeid küsimusi

Eva-Maria Kangro sõnul on emotsioonid nagu lained: need tulevad, tõusevad haripunkti ja vaibuvad. „Kui me püüame emotsiooni jõuga peatada või endale keelata, siis see ei tööta – psüühika ei allu käsule rahuneda,“ ütleb Kangro. Palju tõhusam on õppida emotsiooniga kaasa liikuma, seda kõrvalt vaatlema ja andma endale aega, kuni reaktsioonide teravik taandub. Just siis tekib võimalus valida, kuidas edasi käituda.

Oluline roll on empaatial, mida sageli mõistetakse ekslikult kui teiste tunnete ülevõtmist. Tegelikult tähendab empaatia Kangro sõnul võimet näha olukorda teise inimese vaatenurgast – isegi siis, kui me temaga ei nõustu. See ei nõua oma väärtustest loobumist, vaid avardab pilti. „Empaatia annab meile valikuvabaduse,“ ütleb Kangro. „Kui mõistan, mis teist mõjutab, saan ma otsustada teadlikumalt, kuidas reageerida.“

Juhi roll ei ole Kangro hinnangul eeldada, et teise inimese peas on samasugune maailm nagu temal endal. Nii ei saa ka vastutust käsukorras nõuda, vaid see võetakse juhul, kui juht kaasab. „Vastutustunne tekib, kui juhil on valmisolek küsida, arutada ja olla töötajale mõttepartner, mitte ainult suuna andja,“ ütleb Kangro.

Saates puudutatakse ka impulsiivsuse teemat. Vastupidiselt levinud arusaamale ei ole impulsiivsus alati halb. Spontaansus, julgus kiiresti otsustada ja tegutseda võivad olla teatud rollides hoopis tugevuseks. „Probleem tekib siis, kui impulss juhib meid olukordades, kus oleks vaja pausi ja teadlikku valikut. Emotsionaalne intelligentsus aitab vahet teha, millal impulssi usaldada ja millal seda ohjata,“ selgitab Kangro.

Saates on eraldi tähelepanu all ka lähisuhted ja töökeskkond, kus emotsioonid kipuvad kas plahvatama või hoopis alla surutud kujul kuhjuma. „Kui me pingutame end pidevalt kokku võttes, väsib psüühika ära. Palju tervislikum on õppida emotsiooni väljendama selgelt ja kirjeldavalt – rääkides sellest, mida ma tunnen ja kuidas olukord mind mõjutab, ilma süüdistuste ja hinnanguteta,“ soovitab Kangro.

Kokkuvõttes taandub emotsionaalse intelligentsuse arendamine tema sõnul uudishimule iseenda vastu. See tähendab valmisolekut märgata oma automaatseid reaktsioone, neid uurida ja katsetada uusi viise tegutsemiseks. „Kaasaegne juht – ja inimene laiemalt – ei ole see, kes kontrollib kõike, vaid see, kes oskab oma emotsioonide „lainel liuelda“ ning aitab sama teha ka teistel,“ ütleb Kangro.