Viimastel aastatel on kasvanud eakate osakaal, mis tähendab paljudes maades (s.h kahjuks Eestis) krooniliste haigete osakaalu tõusu. Otsitakse lahendusi, kuidas katta suurenenud teenusevajadus sama või vähenenud ressursiga. Teisalt otsitakse vastust, kuidas eluviisist tingitud haiguseid (üle- või vale toitumine, vaegliikumine, alko-narko-tubakas jne) vältida või siis edasi lükata. Üks suund on: kasutada IT võimalusi, et panna inimesed ise “tööle” oma haigust haldama.
Mis Eestis on tänavu teie erialal uut juhtunud või juhtumas – mida on oodata?
Juhtunud on see, et korraga on jäänud 1500 inimest ilma peremeditsiini teenustest perearsti haigestumise tõttu. Juba aastaid on olemas teadmine perearstide vananemistest, nüüd hakkavad realiseeruma olukorrad, kus tõesti jääbki suur hulk rahvast perearstiabita. Üks lahendus, mis on osaliselt realiseerunud, on tervisekeskused. Teine lahendus, millega töötatakse, on tervisevõrgustikud (integreeritud tervise piirkonnad ehk tervikud).
Kas te olete rahul oma eriala staatuse ja järelkasvuga Eestis, mida muudaksite, kui saaksite võimaluse?
Väga rahul olen! Perearsti eriala maine on hea ja soov saada perearstiks on ajas kasvanud. Kurb on see, et on loodud hoiakud, mis segavad peremeditsiini residente haiglatsüklites. Sel aastal oli taas hea konkurss, esimese valikuna märgiti enamus kandidaatide poolt peremeditsiin. Ma muudaks residentuuri proportsioone, aga kahtlemata segab erialade prognoose suure plaani puudus - mis jääb esmatasandile, mis eriarstiabile, kuidas haiglavõrk hakkab teenuseid pakkuma ja kuidas tagatakse perearsti vaatest uuringud, ebastabiilsete haigete käsitlus jne.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Tartu ülikooli kliinikumi neurokirurgia osakonna juht Jaan Eelmäe sõnul on tehisaru mõju jõudnud ka nende keerulise eriala patsientideni, aga ravi selle abil planeerida veel ei saa, see jagab sageli ebareaalseid soovitusi.
Lastegastroenteroloogias kasutatakse funktsionaalse kõhukinnisuse klassifitseerimiseks Rooma IV kriteeriumeid (1), mille kohaselt jagatakse patsiendid kahte rühma: lapsed alates sünnist kuni nelja-aastaseks saamiseni ja üle nelja-aastased lapsed.