Ida-Tallinna Keskhaigla uroloog Mihhail Kovtun teeb ettekande konverentsil "Enne ja pärast vähiravi" 21. aprillil loenguga eesnäärmevähist.
Mille taha jääb diagnoosi hilinemine rohkem: kas patsiendid pigistavad sümptomite ees silmad kinni või võtab patsiendi diagnostika liiga kaua aega?
Mõlemad variandid on võimalikud, kuid viimastel aastatel on võimalik märgata progressi nii patsientide hoolitsuses/tähelepanelikkuses oma keha ja tervisemurede suhtes kui ka haiglate diagnostilises võimekuses.
Kuidas on kaks pandeemia aastat mõjutanud vähihaigete arvu teie erialal, valdkonnas?
Vähihaigete arv on olnud uroloogia valdkonnas aastate jooksul stabiilne.
Kas ravis on tulnud n-ö järeleandmisi teha, järjekorrad on pikenenud kasvõi medpersonali haigestumise tõttu?
Onkoloogiline ravi pole eriti mõjutatud pandeemiaga, kuna ka pandeemia ajal on see olnud püsiv prioriteet. Medpersonali haigestumise tõttu on kohati küll kasvanud koormus ülejäänud personalile, sest üritame säilitada sama töömahtu. Küll on aga läinud tunduvalt pikemaks nn healoomulise kirurgia järjekorrad.
Millised on perearstide teadmised onkoloogiast, mida peaksid nad juurde õppima?
Perearst ei peagi kõike onkoloogiast teadma. Siin on tähtis eelkõige Interdistsiplinaarne kommunikatsioon teiste erialade esindajatega. Usun, et suureks abiks on olnud e-konsultatsioonid, mis aitavad selekteerida patsiente, kes vajavad spetsialisti vastuvõttu. Minu soovitus on kuulata tagasisidet (ehk lugeda epikriise), kui suunatakse patsienti teise arsti vastuvõtule.
Kas patsiendid ja arstid teavad vähi võimaliku taastekke sümptomeid piisavalt hästi?
Probleem on selles, et vähil tihti pole sümptomeid ja seepärast kaasatakse järelkontrolli protokolli tihti vereanalüüse onkomarkerite määramiseks ja radioloogiline diagnostika. Sel juhul on patsient jälgimisel spetsialisti juures. Juhul kui ta edasiseks jälgimiseks suunatakse perearsti juurde (eeldusega, et jälgimine jätkub), siis spetsialist informeerib patsienti ja dokumenteerib jälgimistingimused.
Seotud lood
Lastegastroenteroloogias kasutatakse funktsionaalse kõhukinnisuse klassifitseerimiseks Rooma IV kriteeriumeid (1), mille kohaselt jagatakse patsiendid kahte rühma: lapsed alates sünnist kuni nelja-aastaseks saamiseni ja üle nelja-aastased lapsed.
Hetkel kuum
Enimloetud
Viimased uudised
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Meditsiiniuudised esilehele