Uuring: kodus kokkamine vähendab dementsuse riski

Ajakirjas Journal of Epidemiology & Community Health avaldatud uuringus uuriti koduse kokkamise sageduse ja dementsuse tekkeriski seost Jaapani eakate seas, kasutades Japan Gerontological Evaluation Study (JAGES) andmeid. Tegemist on rahvastikupõhise kohortuuringuga, milles osales 10 978 vähemalt 65aastast inimest, keda jälgiti keskmiselt 6,1 aasta jooksul (2016–2022). Dementsuse juhud tuvastati riikliku pikaajalise hoolduse süsteemi andmete alusel, mis kajastavad kliiniliselt olulist kognitiivset langust, mis mõjutab igapäevast toimetulekut.

Uuringu alguses hinnati osalejate kokkamise sagedust (mitu korda nädalas kuni mitte kunagi) ning kokandusoskusi standardiseeritud skaalal. Analüüsis võeti arvesse mitmeid võimalikke segavaid tegureid, sealhulgas vanus, sugu, haridus, sissetulek, kooselu, suitsetamine, alkoholitarbimine, depressiivsed sümptomid, igapäevane toimetulek ja kognitiivsed kaebused. Seoste hindamisel kasutati statistilisi meetodeid, mis arvestasid nii surma kui ka osalejate erinevaid taustaomadusi, et tulemused oleksid võimalikult täpsed ja võrreldavad.

Jälgimisperioodi jooksul diagnoositi dementsus 1195 inimesel (umbes 11% valimist). Tulemused näitasid, et vähemalt kord nädalas kokkamine oli seotud statistiliselt oluliselt väiksema dementsusriskiga võrreldes harvema kokkamisega. Pärast põhjalikku kohandamist oli riskisuhe meestel 0,77 ja naistel 0,73, mis viitab ligikaudu 23–27% väiksemale riskile. Samuti ilmnes, et mida sagedamini inimene kokkas, seda väiksem oli dementsuse risk.

Oluline leid oli, et kokandusoskused mõjutasid seda seost. Madalate kokandusoskustega inimestel oli dementsuse risk üldiselt kõrgem, kuid kui nad kokkasid vähemalt kord nädalas, vähenes nende risk märkimisväärselt. See viitab, et just algajatele võib kokkamine pakkuda suurimat kaitsvat efekti.

Kõrgete kokandusoskustega inimestel oli juba iseenesest madalam risk ning kokkamise sageduse lisamõju oli väiksem, mis võib viidata nn laeefektile.

Analüüsid näitasid, et seos ei olnud seletatav teiste produktiivsete tegevustega, nagu töö, vabatahtlik tegevus, aiandus või käsitöö. Samas nõrgenes seos mõnevõrra, kui arvesse võeti kokkamisega seotud füüsiline aktiivsus (nt poes käimine, seismine, liikumine), mis viitab, et osa mõjust võib olla vahendatud just kehalise aktiivsuse kaudu.

Autorid toovad välja ka kognitiivse stimulatsiooni rolli: kokkamine on mitmeetapiline tegevus, mis hõlmab planeerimist, otsustamist, mälu, ajastamist ja probleemilahendust. Eriti algajatele on see uus ja ajule stimuleeriv kogemus, mis võib toetada kognitiivset reservi ja aeglustada dementsuse teket.

Tulemused püsisid valdavalt sarnased ka tundlikkusanalüüsides, kus välistati varajased dementsusjuhud ja algtasemel kognitiivsete kaebustega osalejad, mis vähendab pöördpõhjuslikkuse tõenäosust. Samas ei saa põhjuslikku seost lõplikult kinnitada ning võimalik on ka jääksegajate mõju. Lisaks võib dementsuse esinemissagedus olla registriandmete põhjal alahinnatud ning tulemuste üldistatavus teistesse kultuuridesse piiratud.

Kokkuvõttes viitab uuring, et kodune kokkamine on mitmetahuline tegevus, mis ühendab toitumise, füüsilise aktiivsuse ja kognitiivse stimulatsiooni ning võib seeläbi aidata vähendada dementsuse riski.

Autorid rõhutavad, et eakatele tuleks luua ja säilitada võimalused ise toitu valmistada, kuna see võib olla lihtne ja praktiline ennetusmeede vananevas ühiskonnas.