Raseduseaegne hüpertensioon on oluline SVH riski marker
Rasedusaegsest hüpertensioonist tegi konverentsil “Kardioloogia tulipunkt 2025” ülevaate ITK südamekeskuse sisearst Pille Bušin.
Loe AI kokkuvõtet
Raseduseaegne hüpertensioon on oluline riskimarker südame-veresoonkonna haiguste osas ning vajab õigeaegset diagnoosimist ja käsitlust, et tagada nii ema kui ka loote heaolu. Eestis esineb see igal aastal umbes 500–1500 naisel ning on teise sagedasem tüsistus peale sünnitusjärgset verejooksu. ITK südamekeskuse sisearst Pille Bušin rõhutas regulaarselt vererõhu monitooringu ja multidistsiplinaarse lähenemise vajalikkust. Preeklampsia ennetamiseks võib kasutada madaladoosilist aspiriini. Ravi eesmärk on hoida vererõhk alla 140/90 mmHg, kuid liigset langust tuleb vältida. Hüpertensioon jääb sageli püsima ka pärast sünnitust, seega on oluline pikaajaline jälgimine ja regulaarne skriinimine.
Raseduseaegne hüpertensioon on oluline ja sagedane probleem, mille õigeaegne diagnoosimine ja käsitlus määravad nii ema kui ka loote prognoosi. Eestis sünnib igal aastal ligikaudu kümme tuhat last ning arvestades, et kõrgenenud vererõhku esineb viiel kuni viieteistkümnel protsendil rasedatest, puudutab see probleem igal aastal 500–1500 naist. Tegemist on seega märkimisväärse patsientide grupiga, kelle käsitluses on kriitilise tähtsusega nii günekoloogide, perearstide kui ka kardioloogide roll.
Hüpertensioon on raseduse teine kõige sagedasem tüsistus sünnitusjärgse verejooksu järel ning oluliseks ema, loote ja vastsündinu suremuse põhjuseks. Ema seisukohalt on riskideks platsenta irdumine, insult, multiorganpuudulikkus ja dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon. Loote jaoks tähendab raseduseaegne hüpertensioon kasvupeetuse, enneaegse sünni või isegi emakasisese surma ohtu. Sellest tulenevalt on vererõhu regulaarne jälgimine raseduse igas etapis vältimatu.
Diagnoosimine
Hüpertensiooni diagnoos pannakse juhul, kui süstoolne vererõhk ületab 140 mmHg ja/või diastoolne 90 mmHg. Kaks mõõtmist vähemalt neljatunnise intervalliga on piisavad, et kinnitada diagnoosi, kuid juhul kui vererõhk on üle 160/110 mmHg, võib piisata juba 15minutisest vahemikust. Sellisel juhul vajab patsient kohest hospitaliseerimist ja ravi alustamist haiglatingimustes.
Kuldstandardina peetakse endiselt auskultatoorset vererõhu mõõtmist sfügmomanomeetriga, sest automaatsed aparaadid kipuvad diastoolset rõhku alahindama. Kui kasutada digitaalseid vererõhuaparaate, tuleks veenduda, et need on raseduse konteksti valideeritud. Täpsemat infot saab rahvusvahelistest andmebaasidest, kus on loetletud vastavad seadmed.
Hüpertensiooni diagnoosimisel ja jälgimisel on olulisel kohal ambulatoorne monitooring, mis aitab välistada valge kitli sündroomi ja vastuvõtuga seotud ärevust. Kui varasemates juhistes koduseid mõõtmisi pigem ei soovitatud, siis viimased ravijuhised lubavad neid kasutada lisavõimalusena, eriti kõrge preeklampsiariskiga rasedatel või sünnitusjärgses perioodis, mil visiit arstile võib olla keeruline.
Kliinilises praktikas eristatakse mitut hüpertensiooni vormi. Krooniline hüpertensioon tekib enne rasedust või enne 20. rasedusnädalat ning püsib üle kuue nädala pärast sünnitust. Gestatsioonihüpertensioon kujuneb välja pärast 20. rasedusnädalat ja taandub tavaliselt kuue nädala jooksul sünnitusest. Preeklampsia ja eklampsia kujutavad endast eraldi ja tõsist seisundit, kus vererõhu tõusule lisanduvad proteinuuria ja organikahjustuse tunnused.
Preeklampsia
Preeklampsia võib avalduda neerukahjustuse, maksanäitajate tõusu, neuroloogiliste sümptomite, trombotsütopeenia või loote kasvupeetuse ja uteroplatsentaarse düsfunktsioonina. Oluline on teada, et proteinuuria puudumine ei välista preeklampsiat. Ka sünnitusjärgselt võib hüpertensioon püsida või ilmneda esmakordselt, mistõttu ei saa selle perioodi käsitlust alahinnata.
Preeklampsia ennetamisel on tõenduspõhiselt tõhusaks osutunud madaladoosiline aspiriin kõrge riskiga naistele, mida manustatakse alates 12. rasedusnädalast kuni 36. nädalani. Ravimi toimemehhanism seisneb platsenta spiraalarterite remodelleerumise parandamises, mis tagab parema verevarustuse.
Lisaks on oluline kehaline aktiivsus ja kehakaalu kontrollitud tõus – ülekaalulistel rasedatel ei tohiks kaal lisanduda raseduse ajal enam kui seitse kilogrammi. Kõrgendatud riski alla kuuluvad näiteks naised, kellel on varasemast preeklampsia anamneesis, krooniline hüpertensioon, neeruhaigus, suhkurtõbi või autoimmuunhaigus.
Hetkel kuum
Kui preeklampsia on kujunenud, on ainsaks lõplikuks ravimeetodiks sünnitus. Sümptomite raskus määrab ajastuse: kerge haiguskulu korral püütakse rasedust jätkata vähemalt 37. nädalani, kuid raskete sümptomite puhul tuleb sünnitus esile kutsuda varem, mõnikord juba 48 tunni jooksul.
Ravi eesmärk on kontrollida vererõhku ja ennetada tüsistusi. Esmavaliku ravimiteks on intravenoosne labetalool, vajadusel kombineerituna suukaudse lühitoimelise nifedipiiniga. Preeklampsia puhul kasutatakse sageli ka magneesiumsulfaati krampide ennetamiseks ning kopsuturse korral diureetikume. Ravi eesmärk on hoida vererõhk alla 140/90 mmHg, vältides siiski liigset langust, mis võiks halvendada platsenta perfusiooni.
Raseduse ajal on lubatud mitu antihüpertensiivset ravimit, sh labetalool, metoprolool, bisoprolool, nebivolool ja nifedipiin. Atenolooli ei soovitata loote kasvupeetuse riski tõttu. Samuti on kasutatav mõni teine kaltsiumikanali blokaator ja piiratud juhtudel diureetikum. Eestis ei ole kättesaadavad kõik rahvusvahelistes juhistes mainitud ravimid, näiteks metüüldopa või hüdralasiin.
Väga oluline on meeles pidada, et AKE inhibiitorid, ARBid, ARNId ja mineralokortikoidiretseptori antagonistid on raseduse ajal vastunäidustatud, kuna võivad põhjustada loote neeru- ja kopsukahjustusi ning muid raskeid väärarenguid. Ka SGLT2 inhibiitorid on teratogeense toime tõttu keelatud.
Imetamise ajal erituvad kõik ravimid väikestes kogustes rinnapiima, mistõttu ravimivalikut tuleb teha ettevaatlikult, kuid enamik esmavaliku ravimeid ja teatud tingimustel mõni AKE on siiski lubatud.
Viimaste aastate arengutest väärib esiletõstmist farmakogeneetika. Näiteks CYP2D6 ensüümi polümorfism mõjutab olulisel määral beeta-blokaatorite, antidepressantide ja valuvaigistite toimet. Kuna raseduse ajal muutub maksaensüümide aktiivsus ja näiteks metoprolooli metabolism kiireneb, võib olla vajalik annuste korrigeerimine. See aspekt annab lähitulevikus kindlasti uusi võimalusi personaalseks raviks.
Sünnitusjärgne periood
Sünnitusjärgsel perioodil on oluline vererõhu regulaarne jälgimine, sest kõrgenenud rõhk on esimese nädala jooksul sage ja preeklampsia võib avalduda ka kuni kümme päeva pärast sünnitust. Soovitatav on vererõhku mõõta igapäevaselt üks kuni kaks nädalat ning järk-järgult vähendada ravimite annustamist kolme nädala jooksul, kui see on võimalik.
Raseduseaegse hüpertensiooniga naised võiksid hiljem vältida östrogeeni sisaldavaid rasestumisvastaseid vahendeid. Edaspidi suureneb naistel kroonilise hüpertensiooni, kroonilise neeruhaiguse ja kardiovaskulaarhaiguste risk. Seetõttu tuleks neid naisi skriinida regulaarselt: 6–12 nädalat pärast sünnitust, seejärel kuue ja kaheteistkümne kuu möödudes ning edaspidi kord aastas.
Uuringud on näidanud, et 20–30% raseduseaegse hüpertensiooniga naistest kogeb probleemi uuesti järgnevate raseduste ajal.
Oluline riskimarker
Raseduseaegne hüpertensioon ei ole pelgalt ajutine seisund, vaid oluline marker naise edasise kardiovaskulaarse riski hindamisel. SCORE2 ja SCORE2-OP kalkulaatorid arvestavad küll traditsioonilisi riskifaktoreid, nagu vanus, sugu, suitsetamine, lipiidid ja vererõhk, kuid rasedusaegsed tüsistused tuleb lisada mittetraditsiooniliste riskimõjuritena. Seega peaks iga kardiovaskulaarse tervisega tegelev arst anamneesi kogudes küsima ka raseduse kulgemise kohta. See võib mõjutada otsuseid ravi alustamise ajastuses ja intensiivsuses.
Raseduseaegse hüpertensiooni käsitlus nõuab multidistsiplinaarset lähenemist. Günekoloogid, perearstid ja kardioloogid peavad tegema koostööd, et tagada naisele ja tema lapsele parim võimalik prognoos. Kõige olulisem on vererõhu regulaarne jälgimine, varajane diagnoos ja õigeaegne ravi, kuid sama tähtis on ka hilisem jälgimine, sest raseduseaegne hüpertensioon jätab naise tervisesse pikaajalise jälje.
Seotud lood
Uues, Prantsusmaal läbiviidud kohortuuringus leidsid teadlased, et mRNA COVID-19 vaktsiin ei olnud seotud suurema väärarengute arvuga kui vaktsineerimata rasedustel. Uuring on seni suurim, mis on keskendunud just raseduse alguses tehtud vaktsineerimisele ja kaasasündinud väärarengutele
Konverentsil “Kardioloogia tulipunkt 2024” tegi ülevaate raviresistentse hüpertensiooni ravivõimalustest regionaalhaigla ja TÜ südamekliiniku kardioloog Martin Serg.
Juukselahk muutub laiemaks, hobusesaba õhemaks ja peanahk paistab rohkem välja? Sa ei kujuta seda ette ning sa ei pea muutusega lihtsalt leppima. 17-aastase kogemusega trihholoog Natalja Buslova selgitab, miks juuksed perimenopausis ja menopausis muutuvad, kuidas eristada hõrenemist aktiivsest väljalangemisest ning milline järjepidev kodune hooldus saab elujõulisi juuksefolliikuleid toetada.
Enimloetud
Viimased uudised
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Meditsiiniuudised esilehele