Ööpäevaringset tegutsev seksuaalvägivalla kriisiabikeskus pakub abi inimestele, kes on kogenud seksuaalvägivalda viimase seitsme ööpäeva jooksul. Sealjuures lähtutakse patsiendi käsitlemistel traumateadlikust lähenemisest ning tema vajadustest ja valikutest. “Lisaks esmasele toetusele ja meditsiiniabile kaardistatakse juhtunu, dokumenteeritakse vigastused ning kogutakse vajadusel kohtumeditsiinilised tõendid. Samuti tehakse suguhaiguste testid, vajadusel tuvastatakse kiirtestiga seemnerakkude olemasolu, alustatakse HIVi ennetavat ravi ning antakse SOS-pille soovimatu raseduse vältimiseks,” kirjeldas Laanpere, kes on muuhulgas keskuse kvaliteedikoordinaator. Ühe juhtumi käsitlemiseks kulub 2–5 tundi. Peaaegu kõik keskusesse pöördunud tulevad hiljem ka järelkontrolli nii vaimse kui füüsilise tervise jälgimiseks.
Kui varasemalt pöörduti seksuaalvägivalla juhtumi korral esmalt politseisse, siis nüüd otsivad üha rohkem kannatanuid esmast abi otse kriisiabikeskusest. “Sarnane protsess leidis aset paarkümmend aastat tagasi Norras, kus seksuaalvägivalla kriisiabikeskused loodi. Abi järele hakkasid pöörduma ka inimesed, kes mingil põhjusel ei julgenud politseisse pöörduda: näiteks, kui esines mälulünk ja oli kahtlus seksuaalvägivallale joobes oleku ajal. Samuti, kui seksuaalvägivald esines paarisuhtes ja kui kogetud seksuaalvägivallast oli möödas rohkem päevi. Ka Eesti andmed näitavad arengut kirjeldatud suunas,“ kirjeldas Part.
Eestis säilitatakse kogutud tõendmaterjal haiglas juhuks, kui seksuaalvägivalla üleelanu otsustab hiljem politseisse pöörduda. “Politseisse jõudnud juhtumite puhul toimub koostöö Eesti kohtuarstliku ekspertiisi instituudi DNA laboriga ning psühholoogilise toe pakkumiseks sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötajatega,” ütles Part, kes lisaks kliinikumi tööle tegutseb sotsiaalkindlustusameti seksuaalvägivalla kriisiabi eksperdina, juhendab ja tagasisidestab kõikide Eesti kriisiabikeskuste tööd.
Väljaspool kliinikumi tehakse koostööd Lõuna lastemajaga, kuhu kriitilistel juhtudel kutsutakse kohale seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse arst. “Sagedamini lepitakse seksuaalvägivalla kahtlusega lapse vastuvõtt kokku kliinikumi seksuaaltervise keskuses, kuhu kuni 26aastased noored saavad pöörduda tasuta. HIV-nakkuse ennetamise vajadusel teeme koostööd nakkushaiguste arstidega, kes jätkavad ravi pärast kriisiabikeskuses alustatud esmast sekkumist,” sõnas Laanpere.
Tänavu laieneb kliinikumi seksuaalvägivalla kriisiabikeskus eraldi ruumidesse günekoloogia päevaravi osakonda. “Peame seda väga oluliseks juhtude kasvu tingimustes ja rangete nõuete tõttu tõendmaterjali kogumisel,” lisas Laanpere.
Seksuaalvägivalla keskuse töösse on kaasatud kogu naistekliiniku pere. Eraldi keskuse valveringis on õed Ingrid Tideman, Nadežda Aleksandrova ja ämmaemand Aira Aleksejeva, samuti on keskuse tööks vajaliku väljaõppe saanud naistearstid Made Laanpere, Kai Part, Doris Dmitrovski, Kati Sild, Liisa Perk, Katre Tennisberg ja residendid Maie Valk ja Maarja Tamleht.
Mida soovitada inimesele, kes on viimase seitsme ööpäeva jooksul kogenud seksuaalvägivalda või kahtlustab seda?
Vahetult pärast juhtunut:
- Mine turvalisse kohta. Vajadusel helista 112 või ohvriabi kriisitelefonile 116 006 (24h).
- Pöördu esimesel võimalusel lähimasse seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse. Kontaktid leiad aadressilt https://www.palunabi.ee/et/seksuaalvagivald
- Ära pese ega vaheta riideid, neid on vaja tõendite kogumiseks. Kui jõudsid siiski riideid vahetada, võta need kaasa paberkotis.
- Kliinikumi seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse minekuks sisene kliinikumi EMO kaudu, kokkuleppel otse naistekliinikusse (telefon: 731 9954).
Kui seksuaalvägivald on toimunud minevikus:
Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kaudu on võimalik saada tasuta psühholoogilist nõustamist ja teraapiat, selleks tuleb pöörduda lähima ohvriabitöötaja poole aadressil
https://www.palunabi.ee/et/vota-uhendust
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Lastegastroenteroloogias kasutatakse funktsionaalse kõhukinnisuse klassifitseerimiseks Rooma IV kriteeriumeid (1), mille kohaselt jagatakse patsiendid kahte rühma: lapsed alates sünnist kuni nelja-aastaseks saamiseni ja üle nelja-aastased lapsed.