Ehala-Aleksejev: ülekaalu kujundab eelkõige keskkond
Ülekaalu kujunemisel on määrava tähtsusega keskkond: „Kui meie ümber on inimesed ja süsteemid, mis ei soodusta tervislikke valikuid, on ka indiviidi jaoks muutus raskem. Muutust aitab kõige paremini ellu viia toetav keskkond,“ tõdes Tartu ülikooli peremeditsiini dotsent doktor Kristel Ehala-Aleksejev.
Doktor Kristel Ehala-Aleksejev rääkis ülekaalu suhtumisest läbi kultuuriloo märtsis vebinaril, millega tähistasime ülemaailmselt rasvumise teadvustamise päeva (World Obesity Day). See päev on pühendatud teadlikkuse tõstmisele rasvumise põhjustest, mõjudest ja ennetusvõimalustest ning kutsub üles tegutsema rasvumise vastu nii individuaalsel, ühiskondlikul kui ka poliitilisel tasandil.
Nagu rõhutas Ehala-Aleksejev, ei saa ülekaalu käsitleda pelgalt isikliku valikuna – see on tihedalt seotud ühiskondlike ja kultuuriliste teguritega. Et mõista paremini ülekaalu tähendust ajas ja ruumis, tasub vaadata selle kujunemisloo kaugematesse kihtidesse.
Iluideaal Villendorfi Veenusest Twiggini
Inimkonna varasematel ajalooperioodidel ei olnud ülekaal negatiivse tähendusega. Üks esimesi kehavorme idealiseerivaid kunstiteoseid – Villendorfi Veenus (u 30 000 eKr) – kujutab lopsakat naist, kes sümboliseerib ilmselt viljakust ja küllust. „Tõenäoliselt oli selline keha haruldane ja ihaldatud, sest see andis märku toiduküllusest ja elujõust,” nentis Ehala-Aleksejev.
Sarnaseid positiivseid kujundeid leiame mitmest kultuurist: naerev Buddha kehastab rõõmu ja rahulolu, Ganesha ümar kõht sümboliseerib andmise vaimu, Dionysos ja Bacchus esindavad nautlemist ja pidutsemist. Põhjamaade mütoloogias on Thori suur söögiisu ja jõud seotud mehelikkuse ja võimuga. Küllust ja kehaküllust ei peetud patuks, vaid elujaatavaks nähtuseks.
Antiik-Kreekas seostas Hippokrates (5. saj eKr) ülekaalu organismi vedelike tasakaalutusega. Liigne kehakaal viitas tema hinnangul vere ülekaalule ehk kuuma ja niiske omaduse liigsusele. Ravisoovitused hõlmasid kuiva toitu, mõõdukust ning liikumist. Ehala-Aleksejev meenutas, et Sokrates pidas tantsu keha ja vaimu paindlikkuse allikaks.
Keskajal seostati ülekaalu patustamisega
Keskajal mõjutas kehakuvandit kristlik maailmapilt. Piibel rõhutab mõõdukust ja hoiatab liigsöömise eest kui vaimse ja füüsilise allakäigu algusest. „Liigsöömist ei nähtud üksnes toidu ületarbimisena, vaid kui enesekontrolli puudumist,” selgitas Ehala-Aleksejev. Patust käitumist seostati ahnuse, laiskuse ja raiskamisega. Sama kehtib kaasajal – inimene, keda ümbritseb ebatervislik keskkond, võib muutustega kergemini hätta jääda.
Renessansi ja varauusaja kunstis oli lopsakus jätkuvalt seotud jõukuse ja heaoluga. Rubensi maalidel domineerivad täidlased kehad, mis sümboliseerivad elujaatust.
20. sajandi keskpaigas toimus järsk muutus – ideaaliks sai hoopis Twiggi stiilis ülisale poisilik figuur. „Ajalugu näitab selgelt: pikema aja jooksul on suuremat kehamassi väärtustatud pigem positiivselt kui negatiivselt,” tõdes Ehala-Aleksejev.
Eestlaste kohta annab aimu Karl Ernst von Baeri 19. sajandi doktoritöö, kus käsitletakse meie toitumist ja haigusi. Von Baer rõhutab eestlaste rasvarohket toidulauda.
Hetkel kuum
Rasvumine on saanud meditsiinilise tähenduse
Tänapäeval on meditsiin hakanud taas väärtustama toidu emotsionaalset ja kultuurilist tähendust. Ameerika Diabeedi Assotsiatsiooni soovitustes on viimastel aastatel üha rohkem rõhutatud, et ka haigete inimeste puhul ei tohiks toidust kaduda maitse ja naudingu aspekt. „Toit on ka elurõõmu allikas – selle keelamine ei toimi pikaajaliselt,” rõhutas Ehala-Aleksejev.
Samal ajal on rasvumine saanud selge meditsiinilise tähenduse. 18. sajandi lõpus seostas Briti arst William Cullen rasvumist väsimuse, podagra ja hingamisraskustega.
Kaasaja paradoks on ilmne: ühiskond pakub külluslikult maitsvat ja kiiresti kättesaadavat toitu, ent samal ajal eeldab indiviidilt ranget isiklikku vastutust ideaalkaalu säilitamisel. Arstidel tuleb mõista, et kehakaalu kujundavad bioloogia, kultuur ja keskkond – ja seetõttu vajab ülekaalu käsitlus mitmetasandilist lähenemist.
Rasvumuse käsitlus on viimastel kümnenditel muutunud
Lisaks sellele on oluline teadvustada, et rasvumise käsitlus meditsiinis on viimastel kümnenditel oluliselt muutunud. Kui varem keskenduti peamiselt kehamassiindeksile ja kalorite lugemisele, siis nüüd pööratakse üha enam tähelepanu ka psühhosotsiaalsetele teguritele, sealhulgas stressile, une kvaliteedile, vaimsele heaolule ning patsiendi elukeskkonnale.
Meditsiinitöötajate ülesanne on pakkuda nii teaduspõhist ravi kui ka empaatilist mõistmist. Patsient, kes tunneb, et teda ei süüdistata, vaid toetatakse, on valmis koostööks. Samuti on oluline sõnum tervishoiusüsteemi kujundajatele ja poliitikakujundajatele: kaaluprobleemide lahendus ei peitu ainult individuaalses pingutuses, vaid nõuab struktuursete barjääride vähendamist ja tervist toetavate valikute kättesaadavust kogu ühiskonnas.
Seotud lood
Viis Eesti arsti asutasid Eesti tervishoius unikaalse erialadeülese seltsi – kaaluravi seltsi – , mis võtab sihikule ülekaalulisuse põhjused ning tõenduspõhised võimalused rasvumise epideemia peatamiseks.
Tartu ülikooli kliinikumi meestekliiniku juht, doktor Kristjan Pomm ütles meeste tervise kuul, et meeste tervise toetamiseks on olulised tervislik toitumine, regulaarne füüsiline aktiivsus, töö- ja puhkeaja tasakaal, tugev sotsiaalne võrgustik ning armastav paarisuhe.
Lastegastroenteroloogias kasutatakse funktsionaalse kõhukinnisuse klassifitseerimiseks Rooma IV kriteeriumeid (1), mille kohaselt jagatakse patsiendid kahte rühma: lapsed alates sünnist kuni nelja-aastaseks saamiseni ja üle nelja-aastased lapsed.
Enimloetud
2
Viimased uudised
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Meditsiiniuudised esilehele