Kingitud Elu kogub annetusi Le Vallikivile

“Kallis Hille Tänavsuu Vähiravifondi Kingitud Elu annetaja - aitäh Sulle.

Ma elan Sinu poolt mulle kingitud tunde, päevi, nädalaid. Ja ma olen Sulle iga selle hetke eest ääretult tänulik.

Kui ei oleks Sinu annetust, ei oleks ma täna siin. Kui ei oleks teadus- ja tehnikarevolutsiooni ning seeläbi bioloogilise vähiravi arengut, siis oleks ma ilmselt surnud juba kaua aastaid tagasi.

Kui ei oleks Eesti solidaarsuspõhist meditsiinisüsteemi, Tervisekassat ja Eesti maksumaksjaid, siis ei oleks mul eelnevad 6 aastat kedagi tänada. Kui ei oleks sõpru ja kaasteelisi, perekonda ja kolleege, patsiente ja õpetajaid, häid Eesti inimesi siis olnuks kogu mu elu tühi ja sisutu. Aga nii see õnneks ei ole. Ja mina ja mu pere oleme Sulle väga-väga tänulikud.

Minu vähiravi teekond sai alguse 6 aastat tagasi aastal 2018. Olin just abiellunud oma Elu Armastusega, olles kärgpereema oma neljale pojale oma unistuste kodus. Olin töötanud juba 2 aastat oma unistuste tervisekeskuses oma unistuste meeskonnaga, tehes tööd perearstina - amet, mis on siiani mu kirg ja mu hobi ning olles äsja asunud juhtima oma unistuste mittetulundusühingut Eesti Perearstide Selts, koos kolleegidega, kellega olen tänini valmis minema läbi tule, vee ja vasktorude. Ma ei olnud kunagi oma elus olnud päriselt haige ega haigeolemise peale päevagi isegi mõelnud.

Aga haigus ei küsi, kus on su unistused ja millised on su plaanid. Äsja olin naasnud oma unistuste pulmareisilt ja 2 tundi hiljem nutsin ma hea kolleegi arstikabinetis, käes teadusartiklite väljatrükid minu haigusest, minu GISTist, minu äärmiselt agressiivsest sidekoekasvajast, iga hüpohondriku unistusest, mida diagnoositakse ühel inimesel miljonist.

Ta ei valuta, ta ei paista välja, ta lihtsalt kasvab Sinu sisse nii suureks, et hakkab purustama kõiki elavaid kudesid oma teel. Tal ei ole kombeks siirdeid ajada (või no mõnikord siiski on, nagu pärast selgus).

Ma olin 42. Mitte kunagi haige. Ise ju ikkagi arst. Mu tarbimisharjumused kannatasid kriitikat. Mu kõige väiksem laps käis lastaias. Ja see mumm, mille ma ise kuu aega tagasi oma kehast olin leidnud ja tühiseks ning ohutuks kategoriseerinud ja mis oli minu teada mõned nädalad tagasi igaveseks eemaldatud, võis nüüd äkitselt dikteerida kogu mu edasise saatuse. Kehaliselt olin ma ju endiselt täiesti terve veel mitugi aastat, aga too teadasaamise hetk on selline, nagu pimedas öös jõkke sukeldudes - kui vesi enam ei kanna…