Merike Luman – sooja südamega arst

Arstitöö tundus põnev

Merike Luman on pärit Võrtsjärve äärest ning mõte saada arstiks tekkis tema pähe väikese tüdrukuna. Kuigi peres ühtegi arsti polnud ning ka kokkupuuted tohtritega olid harvad, armastas ta  juba lapsena ravida oma mänguloomi ja nukke. „Keskkoolitüdrukuna sain ühelt Tartu lugupeetud doktorilt järele uurida, et kuidas siis arstitöö ikkagi on. Tema vastus oli, et on küll väga raske, aga on ka hästi huvitav. Just see viimane punkt saigi otsustavaks, sest peamurdmine ja keeruliste ülesannete lahendamine on mulle alati meeldinud,” räägib Luman.

Valiku sisearstiks õppida tegi Luman juba teadlikumalt, sest ülikooliõpingute ajal oli võimalus suviste praktikumide ajal lähedalt näha ja proovida arsti töö mitmeid eri tahke. Kui ülikool läbi sai, oli aeg valida endale töökoht. Luman asus tööle Tallinna Pelgulinna haiglasse dialüüsi ja nefroloogia osakonda. „Selle koha valisin mere järgi, sest tahtsin elada mere lähedal,” muigab Luman. „Kui ma sisemaa tüdrukuna esimesed korrad mere ääres käisin ja olin, tekkis äratundmine, et tahan elada kohas, kus on võimalus minna soovi korral kohe mere äärde. Võib küll arvata, et Võrtsjärv on ka suur nagu meri, aga ei – mere ääres on ikka hoopis teine tunne.”

Regionaalhaiglasse tuli Luman tööle 2002. aastal, 2011. aastast alates oli ta haigla nefroloogia keskuse juhataja ning sellest aastast sisekliiniku juhataja. 

Mida uus töö on kaasa toonud? „Kindlasti senisest enam administreerivat tegevusi: rohkem suhtlemist ametnikega, vähem patsientidega. Seni tegelesin põhiaja ravitööga, mis mulle ka tohutult meeldib. Ka edaspidi olen alles jätnud polikliiniku vastuvõtuajad, sest tahan vähemalt ambulatoorselt oma kroonilisi haigeid edasi ravida ja ka eriala arengutega jätkuvalt kursis olla. Samas ma tean, et mu patsiendid on heades kätes ka siis, kui nad satuvad haiglasse ja mina neid enam ravida ei saa. Me tunneme üksteise haigeid ja ma ei pea oma patsientide pärast muretsema,” räägib Luman.

Vaba aeg looduses

Kui küsin Merike Lumanilt, mis on tema enda hea tervise retsept, siis vastus on kiire ja lühike: liikumine vabas õhus. Iga päev ta küll välja liikuma ei jõua, kuid 3–4 korda nädalas leiab doktor kindlasti aega, et teha üks tiir kodulähedases Pääsküla rabas või natuke kaugemal asuvas Harku metsas. Eriti armastab ta suusatamist ning kasutab lumise talvega ära kõik võimalused suusad alla panna. Suusaarmastuses pole ka midagi kummalist, sest Lumani keskkooliaeg möödus Elvas, kus teadupärast pole võimalik mööda vaadata Tartu Maratonist. „Meie kodu Elvas asus just seal linnaosas, kus maraton lõppeb. Ja nii oli igal aastal maratoni ajal meil saun ja söögid juba ootamas tuttavaid-sõpru, kes maratonilt tulid,” meenutab Luman. Loomulikult on ta ka ise mitu korda maratoniraja läbi sõitnud, viimati neli aastat tagasi.

Merike Lumani CV